From Chernobyl and Kiev with love. Why Kiev? Why Chernobyl? Why not? Let me tell you WHY.

Mai 2016.

Mulle on alati meeldinud reisida, kuid aasta 2016 on minu jaoks olnud eriti reisiderohke. 

Kevadel otsustasime oma 8 superlähedase sõbrannaga võtta kõik koos juulis kaks nädalat puhkust. Oli selge, et osa puhkusest veedame lätlaste seltskonnas Positivusel, kuid mida teha selle teise nädalaga? 

"Lähme reisile..!!?!"

Kui sai lukku see, et lähme reisile, oli vaja hakata otsima sihtkohta. London? Praha? Budapest? Milano? Pariis? Kiiev? Jah, Kiiev. Võib öelda, et läksime teadmatusse, aga huvi näha ja kogeda midagi mitte-euroopalikku oli suur. Ja loomulikult vene keelt me keegi ei rääkinud. Hakkama pidime saama inglise keele ja kehakeelega. Viimane töötas paremini kui esimene.

Et oma reisi veel veidi ekstreemsemaks teha, otsustasime osta ka Tsernobõli reisi. Sellele ostule järgnes muidugi peapesu nii pere kui ka kolleegide poolt.

9.juuli hommikul, kui oli meie Ukraina reisi 2. päev hakkasime taksot tellima. Taksokiisu ei saanud meist midagi aru ja ega me temast kah aru ei saanud. Samuti ei olnud me päris kindlad, kus see Tšernobõli ekskursiooni kogunemispunkt on. Otsustasime minna tänavale ja loota sellele, et saame mõne mööduva takso peale või keegi kena inimene tellib meile ise takso. Õnnestus! Ja jõudsime ka õigeks ajaks oma väikse bussi juurde. Meid, seiklejaid oli bussis umbes 15, lisaks vahva 28-aastane inglise keele õpetajast giid, kelle juured viisid samuti Tšernobõli. Meie rahvusvaheline seltskond (inimesi leidus Eestist, Norrast, USA-st, Saksamaalt, Poolast ja mujalt) asus varavalges teele.

Ilm oli nagu tellitud - kergelt hämar ja õudne. Giid luges meile sõnad peale kõige kohta mida tohib ja mida ei tohi teha (ÄRA KATSU MIDAGI JA ÄRA PANE OMA ASJU MAHA ja pilti teed siis, kui on lubatud). Jõudes 30 km tsooni, kupatati meid autost välja."Piiri" pidime ületama jala ja pilti ei tohtinud teha. Tõkkepuu kõrval seisis kurja olemisega mundris mees, kes kontrollis meie passe. Saime kõik kenasti üle piiri ja jätkasime teed. Kergelt tibutas ja kõik oli selline kergelt masendav. Metsad olid kõledad ja ühtegi autot vastu ei tulnud. Jõudsime 15 km tsooni. Kõik kordus nagu 30 km tsooni puhul. Olemine läks aina ärevamaks. Vähemalt minul, hea fantaasiavõimega inimesel (ei soovita enne filmi Chernobyl Diaries vaadata). 

Peagi lasti meid ka bussist välja. Saime kolada erinevates mahajäetud majades. Kõige meeldejäävam oli minu jaoks lasteaed. Õudne - väikeste inimeste asjad laiali, hämar, kõle, kole ja äärmiselt kurb.

Lõunat sõime me tööliste sööklas. Selleks, et sööklasse sisse saada, pidi läbima masina, mis tegi kindlaks, et su riided liiga radioaktiivsed ei ole. Toit oli kahtlane. Ma ei julgenud seda süüa. Töölised olid sööklas tõsised ja vaiksed.

Lõpuks jõudsime ka tuumaelektrijaamani. Seal tohtis pilti teha vaid ühes suunas. Päeva lõpus ronisime me 16-korruselise maja katusele, kust avanes võrratu vaade kogu linnale. Linn oli roheline, tühi ja vaikne. Eesti Vabariigis sündinud lapsena, olena ma millegipärast oma mõtetes alati NSV Liidu aega sellisena ette kujutanud - kahtlane, kõle, hämar ja hirmul.

Teel tagasi, pidime igas tsoonis oma väikesest bussist välja ronima ja läbi radioaktiivsuse kontrolli käima. Õnneks õnnestus meie grupil edukalt kõik masinad läbida, ilma riideid kaotamata. Reegel oli see, et liiga radioaktiivsed riided ja asjad peab tsooni jätma. Näiteks, kui viskasin oma jaki kuskil korraks maha, siis võis juhtuda, et pidi selle Tšernobõli jätma.

Minu Ukraina märkmed:

• Teenindajad pelgavad inglise keeles tervitavaid turiste teenindada, seetõttu pidi kohati päris kaua restoranides menüüd ootama, sest nad ei suutnud omavahel ära otsustada, et kes meid teenindama tuleb
• Taksojuhid on äärmiselt sõbralikud, kuid ei saa sinust mitte midagi aru. Õnneks on takso nii odav, et kui paar korda valesti sõidad, pole arve ikka suurem kui 1,8€.
• Kui oled liiga entusiastlik fotograaf või aeleja, siis lahkud Tšernobõlist näiteks püksata
• Lihtsalt tee nii nagu sulle öeldakse ja võta sularaha kaasa
• Saja meetri raadiuses paar valuutavahetust ikka on -  võta kaasa eurod!
• Toit on tõeliselt maitsev
• Hinda ei pea vaatama, kui sa just mõnes Euroopalikus rõivapoes ei viibi
• Kõik on üpris lähedal
• Kirjuta oma elukoha aadress kuskile üles, siis on lootust kiiremini õigesse kohta jõuda. Isegi, kui sa arvad, et sa oskad seda hääldada, siis ei.. sa ei oska
• Tsernobõli tuur osta internetist ette ja varu kaasa vihmakeep ning snäkke
• Petro Porošenkole kuuluva Rosheni šokolaadid on väga maitsvad 
• Rohkem te ei jaksaks ilmselt lugeda ning ootan peale Ukraina külastust teie kõigi täiendusi 

"Enne ja pärast Tsernobõli"

Kadi-Liis