..Ema, ma käin jalanõudega toas

"Ema.. ma käin ka nüüd jalanõudega toas.."

24.06.2011 istusin lennukile ja põrutasin Londonisse. Olin äärmiselt entusiastlik äsja gümnaasiumi lõpetanud väike täiskasvanu, kes arvas, et ta läheb ja vallutab maailma. Teate küll seda tunne, kui olete midagi suurt "valmis saanud" ja hing on täis seda elevust, et "what's next..bring it on life". Maailm on küll hetkel veel vallutamata, aga üht ja teist uut õppisin oma aastaga brittide seltskonnas ikka.

Kui sellele praegu mõelda, siis internetist leitud suvalise pere juurde lapsehoidjaks minemine, ilma agentuuri kasutamata, tundub midagi..hirmsat.

Minu Inglismaa
- valge vaiba peal saabaste ja tossudega käia on väga normaalne

- friikartulid, külmutatud kanatükk ja keedetud porgand ja lillkapsas on tervislik toit

- toidupoes: 2 võrdub 3, 3 võrdub 4 ja kui võtad 4, maksad 2 ja kui võtad 3, maksad 2

- kui lund sajab, kanname lühikest seelikut ja sukkpükse jalga ei pane

- toitu toob kuller, kellel siis aega poodi minna on?

- pühapäeviti teeme ahjus süüa

- kui friikartulid on otsas, siis sobib kana kõrvale ka kartulikrõpse pakkuda

- kraanivesi ei ole jook

- kaks autosõidurida Eestis vastab neljale autosõidureale Inglismaal

- bussi sisene esimesest uksest ning bussist lahkudes täname juhti

- 10-aastased lapsed ei ole võimelised iseseisvalt teed ületama

"Ema, ma käin jalanõudega toas.. ära vanaemale ütle..ta ütleks minust lahti"

Inglismaale kolides oli see kõik minu jaoks imelik ja on ka praegu. Seal elades muutus see kõik normaalseks ja osaks elust.

Minu eelviimane reis Inglismaale:

Kadi-Liis