lumi, sügis, #, multikulti, blogger

Aitäh Raigole, et panid taaskord kirja memo ja tegid kirjutamise palju lihtsamaks ja muidugi tänud kõigile vahvate kirjutiste eest! 

Mõned mõtted -  läbisegi, ja nii nagu torust tuleb:

• Ma arvan, et esiteks andis see aine mulle võimaluse saada miskit uut teada kõigi oma kursusekaaslaste kohta.
• Teiseks, meeldis mulle väga, et "pidime" kõik suud lahti tegema. Ma olen üldiselt inimene, kellele ei meeldi väga suure auditooriumi ees arvamust avaldada ning eelistan pigem väiksemaid koosseise. Seega tunnen, et sain natuke julgust juurde. Aitäh!
• Kõigi multikulti lood olid väga inspireerivad ja panid tihti endal mõte uitama. 
• Viimase loengu klipid pagulasteemadel oli nii õudsed, et pidin vägisi pisaraid tagasi hoidma. Pani mõtlema ja tundma!
• Miks ma kunagi blogimise katki jätsin?
• Ma oleksin tahtnud ennast veelgi rohkem ja sügavamalt avada, aga ..selleks pean ma veel natuke kasvama, et oma mõtted selgelt ritta saada.
• Kirjuta märkmeid
• Kirjutasin tavaliselt mitu postitust korraga ja mitmel päeval. Tavaliselt kirjutasin ühe osa valmis ja siis mõtlesin sellele teemale veel paar päeva ning seejärel said mõtted selgeks. Punnitada pole mõtet!
• Pean tunnistama, et ei jõudnud kõikide kursusekaaslaste kõiki postitusi lugeda, aga nendele mida lugesin, jagaksin ainult kiitust.
• Mulle meeldib, et sellel kursusel osales nii palju erineva vanuse ja taustaga inimesi, mis muutsid postitused eriti huvitavaks. Alati oli tore lugeda aegadest, kui ma ise alles lasteaias käisin.
• Kuna võin kohati liiga kaastundlik olla, siis olen üldiselt pagulasi puudutavaid teemast vältinud. Peale laupäevast loengut oli emotsionaalselt kohe raske olla. Ma küll mainisin seda juba, aga see tuleb korduvalt mulle uuesti ja uuesti pähe.
• Kursuse ülesehitus oli kihvt! 
• Algul oli küll hirm nende laupäeva hommikute suhtes, aga peab tõdema, et iga laupäeva hommik on parem kui argipäeva õhtu pärast pikka tööpäeva. Tore oli päeva vara alustada! 
• Postitused, mis mul kirjutamata jäid: "Minu Tai" ja "Väike Venemaa minu enda kodus".  

Lund oodates

..sest kolmapäevast ju lubati..

Pildid Instagramis #WhyKatsTravels 

Väikesed asjad

Lugesin päeva, lugesin kaks.. ehk sain ka targemaks..

Mind kõnetas artikli puhul kõige rohkem lõik, mis rääkis austusest enda vastu. Selleks, et austada ja aktsepteerida teisi enda ümber, tuleks ikkagi alustada iseendast. 

Ja siis läks mõte uitama...

Vahel mulle tundub, et kõige raskem asi siin elus on austus iseenda vastu ja endaga rahul olemine. Meile meeldib küll teisi kiita ja kritiseerida, aga miks me ennast pigem alati kritiseerime? Hiljuti leidsin ennast olukorrast, kus tundsin, et kõike on liiga palju ja ma ei saa mitte millegagi piisavalt hästi hakkama - töö, kool, firma, fotoblogi jne. Jooksin nagu peata kana sajas suunas ja tundsin ennast tõelise läbikukkujana. Ma usun, et ka teil või sinul või hoopis sinul on vahel selline tunne, et sa ei tee miskit piisavalt hästi või piisavalt palju. Guess what.. teed küll. 

Aga kui nüüd uuesti mõelda - töö, kool, firma, fotoblogi. Ma jõuan ju neid kõiki teha. Kas just kõigis asjades 100% endast anda, aga siiski. Ma hakkasin ennast kiitma väikeste asjade eest - Kadi-Liis, sa käisid koolis, Kadi-Liis, sa tegid hea postituse sotsiaalmeediasse, Kadi-Liis, sa õppisid natukene, Kadi-Liis, sul oli edukas päev tööl - tubli. See võib küll tunduda tobe, aga see aitas. Ma tunnustasin ennast väikeste asjade eest. Tunnusta sina ka. 

Palju, õnne Kadi-Liis, see oli postitus number 12. 

Pilt: Instagram #diversity

Pynchon Woo: "Vanamehe Multikas gave me nightmares!"

Paar kuuda tagasi kandideerids mulle kolleegiks üks eriti humoorikas hiinlane. Lisaks oma cv-le ja kaaskirjale märkis ta ära ka oma YouTube kanali. Tööle me küll teda kahjuks ei võtnud, aga YouTubes jälgin teda endiselt!

Lisasin siia paar videot, aga kes soovib rohkem näha, siis https://www.youtube.com/channel/UCTn4LvU_W67Ax8uh4KZ8DaA 

Mis ma oskan öelda.. me eestlased oleme ikka natuke lahedalt imelikud!

Kadi-Liis

Noora: "eestlased ja soomlased on nii sarnased, aga samas nii erinevad"

Vestlesin oma kolleeg Nooraga, kes on rahvuselt soomlane, natuke Eesti ja Soome teemadel.. 

Millal ja miks sa just Eestisse elama tulid?
See on väga pikk lugu tegelikult, aga lühidalt öeldes, tundsin ma huvi selle vastu, et eestlased ja soomlased on nii sarnased, aga samas nii erinevad. Kui inimesel puuduvad teadmised Eesti kohta, siis tunduvad mõlemad rahvused väga sarnased, kuid mina tahtsin Eestiga lähemalt tutvuda, seega asusin Tartus õppima eesti keelt ja kultuuri.

Mis sulle Eesti juures meeldib?
Mulle meeldib innovaatilisus ja see, et ei olda nagu mingitesse asjadesse kinni jäädud. Et kui mingi asi ei tööta, siis sellest on lihtne loobuda. Eestis ei ole väga seda mõtlemist, et aga alati on niimoodi tehtud ja nüüd jäämegi nii tegema.

Mis sulle Eesti juures ei meeldi?
Väga raske on selle pideva muutusega ise kaasa minna. Ma olen harjunud, et kui on mingid reeglid, siis neid järgivad kõik. Eestis aga ei vaadata reegleid nii täpselt ja siis see tekitab vahel segadust. Samuti ei planeerita asju Eestis väga ette. Soomes lepitakse alati kaks nädalat või kuu varem kokku, kui keegi kellelegi külla läheb. Eestis lepitakse sellised asjad kokku samal õhtul.

Kui ma Tartus elasin, siis ma kuulusin ühte tudengiorganisatsiooni ja meile tulid külla soomlased. Soomlased tahtsid kuu aega ette teada, kelle juures nad ööbivad, aga eestlased hakkasid seda arutama päev enne soomlaste saabumist. See tekitas soomlastes stressi, sest nad vajavad sellist kindlustunnet, et mis saab ja mis tuleb. Eestlased lähevad pigem lihtsalt vooluga kaasa.

Kuidas sa tunned ennast tööl, kui kõik teised on eestlased?
Ma ei tea, see on hästi huvitav. Ma arvan, et kui ma ei räägiks eesti keelt, siis ma tunneks ennast palju rohkem eraldatuna, aga kuna ma räägin eesti keelt, siis ma vahet ei tunne kollektiivis. Minusse suhtutakse nagu kõikidesse teistesse.

Oskad sa tuua erinevusi Soomes töötades ja siin?
Kuna ma olen ise selline, kellele meeldib asju ette teha ja planeerida, siis siin tuleb hästi palju asju järsult ette, millele tuleb kohe reageerida, siis see on raske.

Imelikud asjad, mida eestlased teevad?
Hästi kummaline oli see, et kui Obama käis Eestis, siis eestlased hullusid. See meenutas paavsti külastust või kergelt usuhullust.

Eesti poliitika on ka väga kummaline, et kuidas on võimalik, et tehakse "mingeid asju" ja siis tegutsetakse rahulikult poliitikas edasi. Soomes peavad inimesed väga kergelt oma tööst loobuma ja oma tegude eest vastutama ja tihti annavad nad ise lahkumisavalduse. Eestis on nii, et "aga see tegi ka" ja siis unustatakse ära. Ma ei saa aru miks poliitikud ei kanna seda vastutust oma tegude eest.

Veel on imelike sünnipäevade suur tähistamine, sest soomlased väga ei taha seda tähelepanu ja ei armasta sünnipäevade tähistamist nii palju.

Mida teevad soomlased, mida eestlased ei tee?
Värvivad kõik majad punast värvi. Maal on kõik majad punast värvi, aga see on lihtsalt selline soomlase unistus "oma punane majake".

Tegelikult on organisatsioonides küll erinevused. Näiteks, kui soomlased saabusid Tartusse meie tudengiorganisatsioonile külla, siis mõni oli taimetoitlane. Eestlaste jaoks oli see väga suur üllatus, et mis mõttes ta liha ei söö, et kas ta ei söö siis toitu. Soomlastel on väga täpne see, et kes mida sööb. Kui korraldatakse pidu, siis alati küsitakse üle, et kes mida sööb ja ei söö. Aga näiteks Tartu ürituse puhul, ei uurinud keegi soomlaste söögi kohta ning taimetoitlasele telliti lõpus Hiina restoranist nuudlid köögiviljadega, et ta ka midagi süüa saaks. Toit oli serveeritud valgesse plastikkarpi. Ühesõnaga see soomlaste söömise asi on eestlaste jaoks kummaline, aga samas see on ajaga muutunud, et siin on ka hakanud inimestel erinevad talumatused tekkima.

Aga tunned sa millestki puudust, mis Soomes on ja Eestis pole?
Mulle meeldiks 8st 4ni töötada. Mingisugust stabiilsust tahaks. Olen harjunud sellega, et kõik on stabiilne ja siin on kõik kuidagi kiire ja see kurnab ära vahel ja siis tahaks minna sinna kohta, kus inimesed teevad kõike nende reeglite järgi, mida kõik teavad.

Soome šokolaad on kõige parem üldse ja seda igatsen. Soome rukkileib on ka hea! Igatsen pere ja sõpru ja tahaks Soomes teatris käia ja mulle meeldib soome keeles lugeda. Eestis on aga väga väike valik soomekeelseid raamatuid.

Soomes on tavaliselt kolmapäeval ja laupäeval saunapäev ja igas korteris on ka kas oma saun või siis maja peale vähemalt üks saun. Iga pere saab siis mingi aja endale, millal on nende korda saunas käia.

Huvitav on veel see, et eestlased lasevad jalakäijaid üle tee, aga soomlased ei lase kunagi.


Fotod @visitfinland Instagrami kontolt!

Kadi-Liis

From Chernobyl and Kiev with love. Why Kiev? Why Chernobyl? Why not? Let me tell you WHY.

Mai 2016.

Mulle on alati meeldinud reisida, kuid aasta 2016 on minu jaoks olnud eriti reisiderohke. 

Kevadel otsustasime oma 8 superlähedase sõbrannaga võtta kõik koos juulis kaks nädalat puhkust. Oli selge, et osa puhkusest veedame lätlaste seltskonnas Positivusel, kuid mida teha selle teise nädalaga? 

"Lähme reisile..!!?!"

Kui sai lukku see, et lähme reisile, oli vaja hakata otsima sihtkohta. London? Praha? Budapest? Milano? Pariis? Kiiev? Jah, Kiiev. Võib öelda, et läksime teadmatusse, aga huvi näha ja kogeda midagi mitte-euroopalikku oli suur. Ja loomulikult vene keelt me keegi ei rääkinud. Hakkama pidime saama inglise keele ja kehakeelega. Viimane töötas paremini kui esimene.

Et oma reisi veel veidi ekstreemsemaks teha, otsustasime osta ka Tsernobõli reisi. Sellele ostule järgnes muidugi peapesu nii pere kui ka kolleegide poolt.

9.juuli hommikul, kui oli meie Ukraina reisi 2. päev hakkasime taksot tellima. Taksokiisu ei saanud meist midagi aru ja ega me temast kah aru ei saanud. Samuti ei olnud me päris kindlad, kus see Tšernobõli ekskursiooni kogunemispunkt on. Otsustasime minna tänavale ja loota sellele, et saame mõne mööduva takso peale või keegi kena inimene tellib meile ise takso. Õnnestus! Ja jõudsime ka õigeks ajaks oma väikse bussi juurde. Meid, seiklejaid oli bussis umbes 15, lisaks vahva 28-aastane inglise keele õpetajast giid, kelle juured viisid samuti Tšernobõli. Meie rahvusvaheline seltskond (inimesi leidus Eestist, Norrast, USA-st, Saksamaalt, Poolast ja mujalt) asus varavalges teele.

Ilm oli nagu tellitud - kergelt hämar ja õudne. Giid luges meile sõnad peale kõige kohta mida tohib ja mida ei tohi teha (ÄRA KATSU MIDAGI JA ÄRA PANE OMA ASJU MAHA ja pilti teed siis, kui on lubatud). Jõudes 30 km tsooni, kupatati meid autost välja."Piiri" pidime ületama jala ja pilti ei tohtinud teha. Tõkkepuu kõrval seisis kurja olemisega mundris mees, kes kontrollis meie passe. Saime kõik kenasti üle piiri ja jätkasime teed. Kergelt tibutas ja kõik oli selline kergelt masendav. Metsad olid kõledad ja ühtegi autot vastu ei tulnud. Jõudsime 15 km tsooni. Kõik kordus nagu 30 km tsooni puhul. Olemine läks aina ärevamaks. Vähemalt minul, hea fantaasiavõimega inimesel (ei soovita enne filmi Chernobyl Diaries vaadata). 

Peagi lasti meid ka bussist välja. Saime kolada erinevates mahajäetud majades. Kõige meeldejäävam oli minu jaoks lasteaed. Õudne - väikeste inimeste asjad laiali, hämar, kõle, kole ja äärmiselt kurb.

Lõunat sõime me tööliste sööklas. Selleks, et sööklasse sisse saada, pidi läbima masina, mis tegi kindlaks, et su riided liiga radioaktiivsed ei ole. Toit oli kahtlane. Ma ei julgenud seda süüa. Töölised olid sööklas tõsised ja vaiksed.

Lõpuks jõudsime ka tuumaelektrijaamani. Seal tohtis pilti teha vaid ühes suunas. Päeva lõpus ronisime me 16-korruselise maja katusele, kust avanes võrratu vaade kogu linnale. Linn oli roheline, tühi ja vaikne. Eesti Vabariigis sündinud lapsena, olena ma millegipärast oma mõtetes alati NSV Liidu aega sellisena ette kujutanud - kahtlane, kõle, hämar ja hirmul.

Teel tagasi, pidime igas tsoonis oma väikesest bussist välja ronima ja läbi radioaktiivsuse kontrolli käima. Õnneks õnnestus meie grupil edukalt kõik masinad läbida, ilma riideid kaotamata. Reegel oli see, et liiga radioaktiivsed riided ja asjad peab tsooni jätma. Näiteks, kui viskasin oma jaki kuskil korraks maha, siis võis juhtuda, et pidi selle Tšernobõli jätma.

Minu Ukraina märkmed:

• Teenindajad pelgavad inglise keeles tervitavaid turiste teenindada, seetõttu pidi kohati päris kaua restoranides menüüd ootama, sest nad ei suutnud omavahel ära otsustada, et kes meid teenindama tuleb
• Taksojuhid on äärmiselt sõbralikud, kuid ei saa sinust mitte midagi aru. Õnneks on takso nii odav, et kui paar korda valesti sõidad, pole arve ikka suurem kui 1,8€.
• Kui oled liiga entusiastlik fotograaf või aeleja, siis lahkud Tšernobõlist näiteks püksata
• Lihtsalt tee nii nagu sulle öeldakse ja võta sularaha kaasa
• Saja meetri raadiuses paar valuutavahetust ikka on -  võta kaasa eurod!
• Toit on tõeliselt maitsev
• Hinda ei pea vaatama, kui sa just mõnes Euroopalikus rõivapoes ei viibi
• Kõik on üpris lähedal
• Kirjuta oma elukoha aadress kuskile üles, siis on lootust kiiremini õigesse kohta jõuda. Isegi, kui sa arvad, et sa oskad seda hääldada, siis ei.. sa ei oska
• Tsernobõli tuur osta internetist ette ja varu kaasa vihmakeep ning snäkke
• Petro Porošenkole kuuluva Rosheni šokolaadid on väga maitsvad 
• Rohkem te ei jaksaks ilmselt lugeda ning ootan peale Ukraina külastust teie kõigi täiendusi 

"Enne ja pärast Tsernobõli"

Kadi-Liis

Minu Bollywood

Juba viimased paar aastat, umbes 20. juuli kandis, olen saand üheks õhtuks olla keegi teine. Mul on kaks sõbrannat, kes armastavad stiilipidusid. Sel aastal oli teemaks Bollywood, ja oh seda kidinat ja kädinat. 

Miks mulle stiilipeod meeldivad? 

Mul on selline tunne, et kui inimene pole näiteks riietatud nii nagu ta tavaliselt on oma igapäeva elus, siis ta kuidagi lubab endal eksida ja rumalusi teha ning kindlasti ka  avab ennast rohkem. Kas te kujutate seda Bollywoodi pidu ette, kuskil Keila metsas, kus dekoratsioonid olid tasemel, värvilised tuled keerlesid, kohal oli kokk otse India restoranist ning kõik kisendasid (jah, mitte ei ümisenud vaid kisendasid) laulda mingis tundmatus keeles. Peol valitses üks suur India vaimustus.

Samas aga on eestlaste viha läinud "pagulaste" vastu nii suureks, et inimesed, kes on siin isegi 20 aastat elanud ja pärit Indiast, saavad sõimata, et nad on neegrid. Good job, Eesti.

Kuulame siiani ühistel üritustel seda vinget Bollywoodi stiilis muusikat ja peab ütlema, et inimesed lähevad väga elavaks ja pööraseks. Hallist hiirest saab tantsumammut. 

Fotod Erlend Arras.

Kadi-Liis

Jätke võtmed väljapoole, kui te lahkute.. sest keegi ei tule

Hiiumaa on Eesti, aga samas nagu ei ole ka. Kui ma umbes kümme aastat tagasi esimest korda oma sõbranna juurde Kärdlasse külla läksin, tundus mulle Helsingi ka rohkem Tallinna moodi kui Kärdla.

Istusime sõbrannaga Tallinnast bussi peale ning panime Hiiumaa poole ajama. Buss peatus Kärdla keskväljakul, edasi tuli liikuda jala. Sõbranna maja juurde jõudes olid kõik uksed lukust lahti. Mina olin muidugi hämmingus ja uurisin, et kuidas nii ikka saab ja kes ukse lahti jättis ja mõtle kui midagi on ära varastatud.. Sõbranna ütles südamerahuga, et tal pere ka juba nädala mandril olnud, aga uksed jätavad nad alati lahti, et kes see ikka tuleb. Mõtlesin siis, et no tore küll, et mina saan kodus ka siis vanaisalt tõreleda, kui päeval kodus olles uksed lahti on.

• Esimene asi sai selgeks, kui oled Kärdlas, siis on iga päev lahtiste uste päevad.

Järgmisel päeval läksime autoga poodi. Mina jälle hämminus, sest autol jäeti poe ees ka uksed lahti. Kahmasin ikka igaks juhuks enda asjad kõik poodi kaasa. Äkki keegi varastab.

• Teine asi sai selgeks, kui oled Kärdlas, siis jätad auto uksed lahti ja asjad autosse.

Õhtul oli vaja noortel ja ulakatel, nagu me olime, minna hulkuma. Tee koju oli üpris pikk, umbes 3km. Kõnnime siis rõõmsal sammul, kui äkki kell 1 öösel, hops ja plaks, tänavavalgustus kustus. Minul jälle üllatus suur, aga olgem ausad, hirm veel suurem. 

• Kolmas asi sai selgeks, kui oled Kärdlas, siis kobi enne ühte koju või naudi pimedust.

Selgeks sai ka see, et kui oma asjad, näiteks ratas või telefon, mööda linna laiali jätta, siis sa saad nad nädala või kuu pärast sealt samast kohalt kätte. Seega, lohakad inimesed, teie võimalus olla lohakas, hirmu ja vargaid kartmata. 

• Neljas asi sai selgeks, kui oled Kärdlas, siis jäta ratas kultuurimaja kõrvale vedelema ja mine sellele nädala pärast samasse kohta järele.

Tahaksin natuke hiidlasi kiita ka. Imetlesin alati seda, kui sõbralikud ja ühtehoidvad nad olid. Ütleme ausalt, et mõnes telesaates, kus rahvas hääletab, on mõnel linnavurlest päälinna preilil ikka väga raske saarlaste ja hiidlastega võistelda. Võiksime ikka kogu riigiga rohkem saarte rahvastest eeskuju võtta. Ilus.. seda on ilus vaadata ja tunda!

Kadi-Liis